Miks ma Eesti blogiauhindade üritusele kohale ei läinud?

Miks ma tänavu blogiauhindadele kohale ei läinud? Sellest saame kohe õige pea teada, enne tahatsin tänada kõiki 157 inimest, kellele ei olnud suur vaev toetada mind ja lahkesti mulle hääli jagada! Asjaosalisele endale on alati selliste häältetulemus oluline ja annab kindlasti edaspidiseks eluks motivatisooni juurde. Aitäh, et hääletasite minu poolt ja mind rõõmsaks tegite!❤️

Ma pole ammu oma blogis lahkamislauale oma elu toonud. Nüüd ehk võiks natukene? Kuna mul õnnestus Manfredilt saada viirus, mis liikus kulutulena meie peres, otsustasin ma, et ei ole absoluutselt hea mõte minna levitama rahvarohkesse kohta oma imelist kõhuviirust, mille järeltõukeid oli tunda veel isegi peale terveks saamist.

Üldjuhul on nii meie peres, et kui üks on haige, siis see ei nakata teisi. Samal nädalal, millal oli EBA, esmaspäeval(10.06) kell viis hommikul oksendas Manfred. See ajas mind üsna muretsema, sest eelneval päeval oli Manfred viril ja vingus palju, kuid sellegipoolest energiline ja mänguline laps. Kuna selliseid päevi on ennegi ette tulnud, ei osanud ma suurt arvata. Ikka üritasin aru saada ja mõistatada, mis lapsel küll pahasti võib olla, kuid sotti sellest tol päeval ei saanud. Esmaspäeva hommikul kell viis(VIIS HOMMIKUL) peale söömist Manfred oksendas, nii poole lõunani vahelduva eduga. Konsulteerisin perearstiga, tema soovitus oli lapsele pakkuda palju juua, et vedelikupuudus ei tekiks. Kuid see selleks, lõunaks oli kõik juba enam-vähem okei. Ei saanud aru siis veel millest see küll tulla võis, kuid kui järgmisel päeval minul paha hakkas ja oksendamas käisin, sain aru, et tegemist on viirusega. Lõpuks kandus see edasi Magnusele, mu kaksikõele ja emale. Kõik, kes vähegi Manfrediga kokku puutusid, said haiguse osaliseks.

Kuna ka minu EBA kaaslane, kes olema pidi ehk minu kaksikõde sattus selle viirusega ka haiglasse, tundus veel vastutustundetum sinna kohale minna. Lisaks oli mu kaksik seda alles üle elamas ja jaksu ei oleks selleks olnud kuskilt küljest võtta, jäigi meie plaanike katki. Kuna ma päris üksinda ei oleks seal ennast mugavalt tundnud ja ka minul sel päeval oli tohutu nõrkus, ei hakanud ma seda seiklus ette võtma. Selleks on kole kahju, sest ma tegelikult ootasin seda ja tahtsin sinna minna, sellest osa saada. Kuna eelmine aasta mulle meeldis, siis ei olnud alguses variantigi, et ma sinna minema ei peaks.

Ma tahaksin omaltpoolt tänada EBA tiimi, et nad on võtnud vaevaks korraldada midagi meile, blogijatele, nii suurtele, kui ka väikestele. Selline hääletus ja üritus teeb kohe seest uhkeks ja rõõmsaks, et meid tunnustatakse ja peetakse üks kord aastas meeles. Minu arvates on see väga vahva ja äge.

Kuid minule jättis natukene kurva mulje see, et kõiki, kes ennast registreerisid, sunniti kohale tulema ja laimati facebooki kommentaarides maha, kui mõni inimene kohale minna ei saa. Minu arvates on see alati nii, et kui korraldatakse nõnda suur üritus, on loogiline, et enamik ei tule kohale. Suure ürituse korral see juba nii on. Minu silmad nägid nii mõndagi kurja sisuga kommetaari nende osas, kes mitte kohaleminekust teatasid.


Mina isiklikult võitu ei eeldanudki, vaid tahtsin lihtsalt näha statistilist tulemust, kui paljudele mu blogi kasvõi nii enam-vähem meeldib, et anda mulle hääletuse võimaluse korral hääl. Minu siirad tänud kõigile, et minu poolt hääletasite ja järgmisel aastal juba suurtemate hääletustulemuste poole! Teie hääled tagasid mulle 28-st kohast 10.nda koha. Aitäh, et olete virtuaalselt minuga ❤️

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s