Kolmas emadepäev(mitte planeedil, vaid ehk…) siin elus

(NB! Kirjutatud emadepäeval).

Pole paremat aega hetkel selliseks blogipostituseks, kui selleks on tänane päev- emadepäev. Minu kolmas emadepäev sellel mitte ehk planeedil, aga selles elus? U never know…

Esiteks tahan öelda, et ma olen oma elukorraldustega rohkem kui rahul, just selles osas, et mind on varakult edutatud emaks. Minu elu jaoks ideaalne ja täpselt see, mis olema peab.

Emaks olemine ei ole ehk kellelegi kerge ja pidu, vaid ikka tuleb ületada teatuid raskuseid ja ülepaisunud emotisoone, millest ehk nii palju ei räägita, kuid minule tundub, et ma olen nende kohta tundlikum, kui paljud teised. Mul on tunne, et on õige sellest natukene rääkida ja päriselt lahti seletada, mida üks normaalne ema endas tunda võib.

Oh neid naiste emotsioone, tundeid ja tujusid. Nende all ei pea kannatama vaid meie vaesed mehed, vaid ka tegelikult me ise oleme nende kannatuste all. Lisaks nii palju kui võimalik me üritame neid nii vähe kui võimalik oma võsukeste(ehk laste) peal välja näidata ja nende peal välja elada. See ongi sissepoole elamine ja oh god! Vahest on ikka raske. Igal emal on enda isiklik, personaalne elu, mida me elame enda jaoks, enda maailmas, enda tunnetega. Meil on ka omad tujud, omad emotsioonid. Kuid meil on samal ajal meie nii armas laps(ed), kes ei lase meil vahest magada, kes jonnivad liialt palju või tahavad asju siis kui sa oled kõige madalamal aku tasemel, noh, juba hakkab välja viskama mustaks ennast. Kuid sellegipoolest, tuleb üks suurte süütute silmadega kahejalgne laps su juurde ja soovib kõige suuremat tähelepanu maailmas. Mis sa ikka teed? Palvetad omale energiavarusid ja annad kõik lapsele, mis sul veel selles päevas anda on. Kogu oma rõõmsameelne mängutuju ja kõik kallid-musid, mis otsa ei saa.

Minu jaoks ei ole emaks olemine kuskil paradiisi saarel mõnulemine, vaid ka natukene tõsisem ning kõrgem enese distsiplineerimise kuningriik. Ma arvan, et sellega võivad nõustuda paljud emad. Võib-olla aga ehk mitte. Ehk olen mina vaid selline, kes teeb enda personaalses elus kõrged standardid, leiab endale asju, millega tegeleda tahab ja teab, kuhu jõuda tahan, ning siin hakkabki tekkima suurem distsiplineerimine ja planeerimine igas elu valdkonnas- laps, majapidamine, iseenda heaolu, kogu pere heaolu jne. Kuid ennekõike tahan ma olla hea ema lapsele.

Siinkohal tahan öelda, et iga ema peab mõtlema ka enda peale. Oskama kuulata iseennast ja olema parim versioon iseendast, et tagada ka oma enda heaolu selles elus! Muidugi on lapsed nii tähtsal kohal ja me annaksime kõik, et nende heaolu oleks tagatud, kuid armsad emad, äge unustage ära iseenast. Sa ei ole egoist, kui sa oskad mõelda enda soovidele ja enda vajadustele. Leia kuldne kesktee ja naudi enda elu ka🌸.


Aga tegelikult on ju see kahejalgne armas suurte silmadega laps kõige lahedam asi, mis su elus juhtunud on, sest sa vaatad teda kõrvalt oma heldinud pilguga ja suudad vaid mõelda sellele, kui väga sa teda armastad. Ma vist olen öelnud, et mina õhtuti magama minnes ütlen kolm asja, millele ma olen tänase päeva eest tänulik. Uskuge mind, väga tihti leiab mu mõttest lause: “ma olen tänulik oma armsa poja eest.” See on nii! Ma olen nii tänulik, et ma olen varakult loonud endale võimaluse kedagi nii palju armastada ja võimaluse eest kogeda seda lahedat elu koos temaga. Ma olen tänulik, et elu mulle pakub iga päev võimalust areneda ja selle arengu alla kuulub ka areneda iga päev emana. Mu elu koos lapsega õpetab nii palju, kõige imelisemal kombel. Lapse saamine on mu elus üks kõige lahedamaid asju, ausalt.

Kuigi ma ausalt ei jaksaks lähima kümne aasta jooksul(jah, miskipärast liigub see aeg aina kaugemale) mitte ühegi enda loodud lapse mähkut vahetada ja olla kellegi toit 24/7 eest(rinnapiima andmine), siis on ikka see kõige lahedam kogemus mu elus. Nii mõnus on kõrvalt vaadata oma lapse kasvamist ja tema arengut. Alles ei teadnud, mis asi on kõndimine, nüüd juba jookseb mulle sülle ja annab oma kõige suuremad kallid ja kõige ilasemad musid, mis tal anda on. Jah, ma olen teda siiani õpetanud tema lähedasi kallistama ja loodan, et sellest kasvab austus oma kõige lähedamaste inimeste vastu, et ta suudaks neid hoida ja armastada ja seda välja näidata!


Storytime: Üks öö Manfred ei maganud hästi, muudkui lollitas ja ärkas tihti ülesse ja üks hetk andis ta teada, kkkkkk(ehk kärbes) on tema voodis juures, küsisin siis uimasena, et kas tahad emme kõrvale tulla? Sest mina ei jaksanud uimasena seda kärbest taga ajama hakata. Hakkas poeg selle peale oma tekki ja patja ja kõike muud varustust kokku korjama, ehk vastus oli jaa. Panin ta enda kõrvale, üritades ise magama jääda(mis juhtus umbes sekundiga), kuid pooleldi ärkvel olles tundsin ma, kuidas Manfred istukili tõuseb ja mulle lahkelt keset ööd musi annab. KÕIGE ARMSAM ASI EVER! sellele järgnes veel teinegi musi, niiet oh mamas ja no mamas… See väike kahejalgne nunnu põrguline on kõige suurem kingitus elus. Kui sa hindad armastust üle kõige, siis see emaduse asi on sinu jaoks. For sure.

Poeg, sa oled kõige lahedam inimene mu elus!🤎

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s